Ivan, 37 (UK)
Ivan, 37 (UK)
Sa ei saaks kunagi aru, et mul on depressioon. Sellel pole mingit "välimust". Mõnikord kannatan kõige rohkem päeval, mil ma näen kõige vähem masendunud välja. Ma oskan hästi "tavaelu" elada, proovin sobituda teiste sekka. Võltsnaeratuse taha peites. Miks ma seda varjan? Arvatavasti eneseuhkuse pärast. Mehed ei ole ju depressioonis. Kui tunnistan, et mul on depressioon, tähendab see, et ma pole hea abikaasa ega isa, sest ma peaksin ju kõigega hakkama saama, eks? Nii arvan mina. Muusika on minu elu. See on see, kes ma olen. Seetõttu õpetangi muusikat. Mul on väike puidust flööt, mille vanavanemad mulle kinkisid, kui olin umbes 10-aastane, ja mängin seda siiani, kui tunnen end kurvana. Ühest noodist teise improviseerimine pakub lohutust. Mul ei ole sõnu, et väljendada madalseisu. Mu mõistus tuhmub täielikult. Mõtted ja mälestused voolavad mu teadvuse pimedamatest nurkadest. Pean tõesti iseendaga võitlema, et mitte pimedusse uppuda. Kui see juhtub, muutun ma väljakannatamatuks.
Mul puudub täiesti kontroll oma emotsioonide üle. Olen erutunud ja ärritunud oma irratsionaalsete tundepuhangute üle, mida mu naine ja lapsed ei mõista. Väiksemgi asi ärritab mind. See on kurnav. Kuid teinekord lähen vihast, masendusest üle hoopis trotslikuks ja väljakutsuvaks... mul on sellised energiapuhangud, et enda mõtteid mujale viia. Klassiruumis ringi kõndimine ja sumisemine ning põnevuse teesklemine kui keegi tabab õiget nooti. Lootes, et tõmban ennast ääre pealt ära. Kõige frustreerivam minu jaoks on depressiooni ettearvamatus. See võib olla julm ja andestamatu. Sellest rääkimine ei aidanud mind kuidagi. Ja see ei kao kunagi kuhugi, kuid õige ravi korral on see seisund hallatav.
Ma olen elanud 15 aastat raske depressiivse häirega, aga nüüd lõpuks olen enda ja oma tööga rahul. See on olnud pikk ja keeruline teekond, kuid see on seda vaeva väärt. Ma jäin ellu. Ma jään ellu.